Gianni Vattimo näitab oma teoses, kuidas suhestuvad Nietzsche ja Heideggeri filosoofia järeldused hiljutisemate modernse ajastu lõpu ja postmodernsuse diskursusega. Ta kutsub tervitama vabanemisvõimalusi, mis on vallandunud selliste olemisstruktuuride nagu võim ja domineerimine murdumise tõttu. Väärtused on pluraliseerunud ega ole enam koondatud ühe ülima, aluseks oleva mõiste külge. Tuleb lakata osutamast Jumalale või südametunnistusele, transtsendentsile või sügavusele kui mõttekuse ja väärtuste tagatisele.
Raamatu tõlkija Maarja Kangro kinnitab: Vattimo meelest on ainus norm caritas (hoolimine, armastus), mis peab jääma ka siis, kui usku ja lootust pole enam tarvis. Sest caritas’es peitub ainus ellujäämisvõimalus. Ja caritas on loomult sündmuslik, kuna seda ei saa rakendada abstraktselt, vaid üksnes konkreetses situatsioonis ja kontekstis.
Discussion
Comments are closed.