Maurice Blanchot (1907–2003) on Prantsuse mõtteloo salapärasem ja mitmeti mõistetav autor. Käesolev kogu pakub esinduslikku valikut Blanchot’ kirjandusontoloogilistest esseedest ning tutvustab kahe pikema jutustuse varal ka autori proosaloomingut. Eri žanridesse kuuluvad Blanchot’ tekstid vaid tinglikult, moodustades terviku üksteist täiendades, tõlgendades ja illustreerides. Tema isikupäraste arutluste ning paradoksilembese poeetika mõju on tuntav paljude 20. sajandi teise poole Prantsuse humanitaarteadlaste töödes. Ilmselt üks olulisemaid tegureid ongi tema teostele omane viis ühendada sedavõrd süvitsiminev ja rikkalik, sedavõrd lamendumist vältiv mitmehäälsus puhaste pingekujunditega piirdumise ja igasuguse positsiooni puudumisega.
Discussion
Comments are closed.