Käeolev raamat on kolmas osa mõttelisest triloogiast, kuhu kuuluvad „Metsik lingvistika (2008), „Lingvistiline mets“ (2013) ja „Lindvistika“ (2015). Teos sisaldab esseid lõpust ja algusest, tuhandeaastasest eestlasest, korilase keeletundest, elusülemitest, maagilisest ökoloogiast, pärimuse punasest raamatust, õnnistatud eesti ruumist ja paljust muust põnevast.
Autori sõnul on see raamat katse üles tähendada eesti rahva nägemuslikku elulugu, mis asub kusagil muinasjutulise ja pärismaailma vahel. Mikita on mitmel korral eestlase võrdkujuna kasutanud linavästrikku (vana lõuna-eesti nimega „tsibihärblane“). Tsibihärblane on ilmetu välimusega lind, aga suure jõuga – kui korra jalaga põrutab, on jääkaanel mõra sees. Ka hea mõte on veidi linavästriku moodi: see sunnib püsti hüppama, kõlab vastu meie kehas ja teeb pesa inimese varbasse. Selle loogika järgi on autor raamatusse ka mõtteid valinud.
Discussion
Comments are closed.