„Moraali genealoogiast” (1887) on Nietzsche üks kõige terviklikumaid ja süstemaatilisemaid teoseid, mis analüüsib õhtumaise juudi-kristliku moraali põhiosiseid, nende päritolu ja teisenemisi ajas. Nietzsche jaoks on genealoogial õõnestav tähendus, selle abil tahab ta seada küsitavaks meie õhtumaise moraali peamised põhimõtted, kuid ühtlasi ka kõik selle, mis otseselt või kaudselt nendel põhineb: suure osa läänemaisest mõtlemisest, teadusest, õigussüsteemist ja poliitikast.
Esimene traktaat käsitleb sündmust, mida Nietzsche nimetab “orjade ülestõusuks moraalis”, teine võtab vaatluse alla süü fenomeni, mis on juudi-kristliku moraali arengus olulisel kohal ning kolmas keskendub askeesi-ideaalile.
Discussion
Comments are closed.